22. nädal

Täna siis saab kuu aega abieluinimene oldud. Sõrmus on endiselt raske, tuletab meelde,et pole siin miskit ulaelu ja enam ei marsi ikka esimese solvumise peale minema.
Aga jõuluõhtu oli meil selline tore perekondlik. C vanemad ja õde tulid ka meile külla ja äi, suur veinide armastaja ja asjatundja, tõi oma priskest kogust 1970 aasta Prantsuse punaveini kaasa. Ma õnneks või kahjuks ei oska tavalisel "peedil" ja kvaliteetveinil mingit vahet teha, kui pudelit ei näe ja kas siiski. Eks siis ülejäänud seltskond maitses ja mekutas seda jooki.











Sülti ja hapukapsast meil polnud, selle eest aga eht sveitsilik liha-fondüü. Mitmete alustega õhukesed toore liha viilud ja hakkpallikesed, mida siis nende pikkade kahvlitega fondüüpotti suskasime. Seal kees puljong ja liha oli minutiga valmis. Mitmeid erinevatsorti külmi kastmeid ja riis. Kõik? Ei. Magustoit ikka ka :). Suur-suur Tiramisu. Enne seda jagasime kingitused ja tegime espresso ning konjaki ringi. Lõpusõnad öeldi kusagil enne kella ühte varahommikul.
Enne jõuluõhtut oli meil maa ilusasti must ja soojakraade kusagil +6C. Lund hakkas sadama 23-nda öösel ja jätkus kuni eile hilisõhtuni. Hommikuks oli väljas -10.8C külma ja päike särab siiani. Välja ei kisu kohe kuidagi aga peame minema. Homme lähme lühikesele suusapuhkusele mägedesse ja meie autosse kaks paari suuski ja lumelaud + kolm reisijat ei mahu. Seega laename ämma autot. Pakkisin kohvrisse juba soojad ja veel soojemad riided. Kohas, kuhu lähme, näitab ilmaennustus hommseks kuni -20C. Ma mäkke küll ei roni sellise ilmaga. Vaatan hotelliaknast neid hulle ja joon kakaod.
Nüüd siis autojärgi minek.

21. nädal

Mis siis muud kui süüa ennast põrsaks enne pühi. Ostsime endale eelmise nädala lõpus raclette`i masina ja loomulikult oli see tarvis ära testida. Kilo juustu + keedukardulad kolmepeale. Pühapäevaks olime kutsutud Chr vanemate juurde õhtusöögile ja kuna tema õel olid sõbrad Austraaliast külas siis ikka ju tehakse rahvuslikku toitu- raclette + lihalõigud mida siis selle aparaadi peal oleval kiviplaadil grillisime. Esmaspäeval plaanis õde oma sõbrad Appenzelleri juustuvabrikusse viia ja ka St. Gallenisse ning kutsus mind lahkelt kaasa. Alustasime kohe hommikul kell 10 sõitu ja ikka sattusime napilt ummikutesse, mis selliseks kellaajaks peaksid juba möödanik olema. Kuna õde teadis salateis e. siis sõitsime läbi Z-i, mitte ei kasutanud umbes tunneleid. Meil siin oli maa ikka must kui teele asusime, mida aga lähemale meie sithpunktile seda lumisemaks teed muutusid ja A-s oli maas umbes 20-30cm lund. Külma umbes -7 ja tuul. Päike oli küll väljas, kuid nii külm oli. A vanalinn oli nagu muinasjutust- puunikerdustega katuseääred, ja väiksesd puuraamidega aknad, palju värvilisi joonistusi maja otsaseintel. Imeilus. Isegi talvel. Juustuvabrikus sellel päeval ekskursiooni polnud seega vaatasime iseteenindus-kinosaalis lühivilmi selle asula ajaloost ja juustutegemisest, ning siis kohe restorani lõunatama. Ma tagasihoidlikult võtsin väikese portsu "makarone juustuga" tegelikult hörnli juustuga ja õnapüree vahukoorega. Jaa-ja, just nii, et õunapüree toodi küll eraldi kausis, kuid seda siis tõstsid oma makaronide ja juustuhunnikule ja lasid heamaitsta. Ning oligi hea- no nagu verivorst kõlbab pohlamoosiga süüa :). See "väike ports" tahtis muidugi mu teksadel nööbi eest lennutada. Edasi siis St. Gallenisse kus jälle vanalinnatuur ja siis "The Abbey Library" hirmvana raamatukogu oma hiilguses. Kel huvi võib vaadata ka http://www.stiftsbibliothek.ch/site/content.asp?typ=Aktuell&art=w&lang=DE
Kuna sellel reisil ikka varbad mu matkatossudes külmetssid siis otsustasin mingid jalavarjud osta. Kohaliku univermaagi jalanõudepoes veedetud tunnike tasus end ära mu (ilmselt) esimeste seest üleni karvaste saabastega. Madalad, pika sääre ja libisematu tallaga. Ilmselt varem, kui autosõltlane, ei oleks mu pilk iial sellistel jalavarjudel pidama jäänud. Nüüd aga tatsan läbi lume poodi ja kooli ning varbad soojas ning kuivad.
Täna sadas meil mõne tunniga pea 20 cm lund, see on selline märg ja raske lumi nii, et puud on lookas. Aga esmaspäevaks juba + kraadid.
Tõin poest pipargoogi maitseainet ja nüüd hakkan üht head retsepti otsima.

20. nädal

Homme saab siis 2 nädalat abiellumisest. Imelik, migit vahet pole. Ok sõrmus on ja kuna see on suhteliselt raske siis on ikka tunda, et midagi on sõrmes. Seest on see hasti sile ja libe nii et kätepesul pean olema ettevaatlik, et ära ei kaota.
Eelmisel laupäeval sai toimuma igaastane W-de jõululõuna. Kuna mina (ja H) ka nüüd sellenimeline ja kuulun kogukonda sain osa mõnusast soojast-sõbralikus pealelõunast söömaajast. Ja mainimatta ei saa jätta kohta kus see kõik toimus. Vana-vana talumaja, raskete laepalkide, kõrge lävepaku ja ägedate noorte omanikega, kes ise on sisustanud köögi profesionaalsete köögitarvetega ja siis korraldavad paaril korral nädalas sööminguid. Ise kokkavad, ise toidu ette kannavad ja pärast raha kasseerivad. Aga toit oli võrratu, lihtne ja ülihea. Mees kokkas, ta on onupoeg Chr-le, ja naine teenindas laudasid. Lõuna venis loomulikult õhtuni ja koju jõudsime kell ....pime. Kuna pulmapäeval sai pildistamise ajal väljas suvekingadega joostud siis oli juba järgmise nädala algul vähe kahtlane tunne ja peale seda õhtusööki kukkusin täitsa ära. Nädalavahetus oli täis põrgu- nohu, millist ma ei mäleta lähiaastatel, kõri niiii kinni, et isegi sissehingatav õhk tegi haiget. Kuna äi on arst siis ikka Chr muretses ja helistas, et mis nüüd saab ja mis rohtu jne. Alguses prooviti ikka igasugu teedega selle vastu, kuid pühapäeva õhtul nõudsin antibiootikumid välja. Kui mulle valu ja piin nagu meeldiks oleksin ilmselt siiani teede peal ja kõri oleks ilmselt juba söögitoru ka kinni pigistanud. Aga eile oli juba parem ja tegin kerge jalutuskäigu päikesekäes, täna käisin juba poes. Tagasi elavatekirjas.
Homme jälle koolipäev. Uusi sõnu, mida ma ei tea, koguneb kümnete ja kümnete kaupa. Ja kuna ma olen laisk ja lohakas siis enamust ma ikka ei tea. Häbi võiks olla.
Aga lund meil ei ole, temperatuur +6 ja täna paistis ka päike:).