12. nädal

Nädal on olnud imeline. Soe ja päikseline ehkki see muutus reede päälelõunast. Nüüd sajabki. Oligi liiga hea, et igavesti kesta. Need ilusad ilmad meelitasid liikvele rõvedad sitikad- lutikad? Need haisvad kilbilised noh. Need ronisid mu arvuti juures kardinatel. Püüdsin siis neid tava- ja käepäraste vahenitega uimastada nagu juukselakk ja deodorant ning kui need mingit mõju ei avaldanud siis ka "tsillit-päng". Ei midagi. Need tatsasid edasi. Juuube. Vedasin kohe arvutilaua eemale aknast ja jälgisin silmanurgast õdusega kuids see elukas mööda kardinat ikka üles ja alla vantsis.Ja neid oli kaks, üks otse ees ja teine paremalkäel. Nii et valvamist oli hulgi. Lasin Chr need õhtul eemaldada. Mina kaitsen teda ämblike eest tema mind krõbejalgsete sitikate eest. Jah, kui mul enne ei olnud ämbliku foobiat siis siin võib see peagi sündida. Need on siin niiiii suuured. Igal pool. Aias ja toas, keldris ja köögis. Kõikjal. Oh Inxukene Sa saad siin kiljuda ;). Ma juba ka teen hääleharjutusi, kui nad end kusagilt mulle käepeale või pähe kukutavad.
Aga selle eest on siin ka värsked viinamarjad. Chr ema-isa aias kasvavad ja nad ise vist suurt sellest kraamist ei hooli, seega saime meie mõnusa kotitäie neid. Tumedad, väikesed, magusad ja nii värsked, et kobara varred helerohelised, mitte puitunud nagu poest ostes. Supper värske kraam. Ja teine tore asi millega mind üllatati on "kreekapähklid". Suur paberkoti täis, koortega, aiast korjatud. Ma siis olen mänginud terve nädala pähklipurejat ja neid tangidega lahti raksutanud. Hea. Meil Eestis vist need puud ei kasvaks?
Kesknädala tuli kole tahtmine "ilu teha". Kodu kaunistada. Siin meie linnakese äärealadel on farmerid, kes siis marju, lilli jne kasvatavad. Süsteem järgmine. lähed põlla äärde, võtad sealt putka juurest endale meelepärase noa ja lähed longid mööda põldu, meeldiva isendi leidmisel lõikad selle maha ja tassid põllu äärde. Ma võtsin Gladioole. Asetad noa tagasi kus võtsid, vaatad tahvlilt lille hinna ja paned metallpurgi sisse raha. Lille kätte ja koju. Teine variant oli kõrvitsatega. Lähed maja juurde seal räästa all pingid, pinkidel kastid ja kastides erinevat sorti kõrvitsad. Hinnad juures ja rahakarp lauakesel. Võtsin neid dekoratiiv-junnikesi, ilusad värvilised ja kohe mõnus sügise tunne elutoas koos lillede ja juurikatega.
Teate, jõulud on tulemas!?! Jube. Kõik head kingiideed on teretulnud. Mul vaja Chr-le, ta emale ja isale + õde.
Jäänud siis kaks nädalat, kui näeme :).
Peaks Kajale kirjutama, et sauna ärevaks ajaks.

11. nädal

Eelmine nädal möödus siis deviisi all "home alone". Ja polnud vigagi. Hommikuti sai kauem magada: Chr ärkab 0600 alati aga H varajsed koolipäevad eeldavad ärkamist mitte hiljem, kui 0715 ja see pea poolteist tundi on ikka hommikuti tuntav vahe. Sain korralikult toituda, st. vähem ja kalorivaesemalt süüa. H-le surusin ka tomati suppi ja no siis tegin ka magustoitu. Ning muffineid tegin siin esimest korda, õuna-kaneeli omad. Pean veel natuke retsepti "parendama" aga sellegipoolest vääga head.
Pool nädalast möödus akendele tihendeid kleepides. Ma ahiküttemajainimesena pole harjunud elama-olema ruumis kus temperatuur +18 kraadi. Seda on vähe, liiga vähe. Kui ma olin selga ajanud enamuse oma sooje riideid ja ikka sõrmeotsad lillakaks tõmbusid siis sai mõõt täis. Järgmine hommik algas olemasolevate tihendite kleepimisega ja see päädis 2x poes käimisega, sest ma naiivselt arvasin, et mis see ikka ära ei ole. Karbis 25 m ja kaks karpi teeb siis ju 50 meetrit, peaks jaguma. Tutkit. 100 meetrit + kodused teibivarud ja puudu jäi ka veel. Aga tuul ei kõnni enam mööda varbaid vannitoas;). Vannitoa aknal muide ei olnud millimeetritki tihendit, puitaken käis vastu puitraami, ning tuulepoiss libises sealt sisse nii kuis soovis. Nüüd on kogu maja tuntavalt vaiksem, tänavamüra ka ei kosta sisse enam niipalju. Ja reede öösest siis algas ka kütteperiood meil. Mille süsteemist ma küll väga aru ei saa. Päeval ja õhtul on radikad külmad, kunagi öösel ärkad selle peale, et palav on ja õhk kuiv. Oskab keegi blondiinile seletada, miks köetakse öösel, kui magad ja siis, kui oled ärkvel pead kogu suusariiete varustuse selga panema, et ära ei külmaks. Kaks hommikut on nüüd juba parem, radikad hakkavad soojenema 6-paiku hommikul ja hetkel on täitsa normaalne istuda ja toksida ilma, et vajaksin sõrmikuid.
Laupäeval toimus meil uulitsa-pidu. Kõik siinse tänava elanikud said kauni kutse postkasti ja oligi põhjus söömapeoks. Eelmistel aastatel on see üritus varem toimunud ja siis olid lauad majadevahelisel platsil, nüüd vaid grillid seal ja piduruum oli korraldatud jalgrataste keldrisse. Jah, selline ruum siis kus muidu hoitakse oma velosid seinapeal. Nüüd olid velod väljas ja meie sees. Meil elab siin ka üks Hollandi mees, kes käib DJ-na pulmades ja üritustel. Seega oli meil ka värvi-ja muidumuusika, ning joodud õllede järgi läks ka heli järjest valjemaks:). Põhimõtteliselt iga pere tegi endale söögid kaasa ja jagas seda teistega kui soovis, grillida sai väljas ja süüa sees. Chr tegi hunniku makaronisalatit ja veel suurema koguse Tiramisut, millest enamus läks seal kaubaks :). See oli tore osa. Algas aga õhtu kõigi kohaletulnutega käteldes ja neile oma nime öeldes. Siis kohustuslik small-talk, ma õnneks keelevõhik jätkuvalt ja pääsesin sellest. Sama tseremoonia leiab aset peolt lahkumisel aga nipp on selles, et siis juba eeldatakse, et sa tead käteldava nime ja saad teda siis kas tänada peo korraldamnise eest või lihtsalt head õhtut soovida. Ma jälle "failisin" täiega. Pool ööd nägin õudukaid, kuidas ma ikka ei suutnud 30-e uue inimses nime meelde jätta ja oleks need siis tavalised nimed, ei kus sa sellega. Ikka nimemonstrumid. Ja siis pead veel meeles pidama, kes sulle eesnime ütles, siis võid teda sinatada, kes perenime, siis teda teietada. Ja nii iga kord nüüd tänaval peaksin viisakusreeglitest kinnipidades tervitama neid nimeliselt. Uuuh, õnneks sõidavad enamus autoga ja siis piisab lehva-lehva tegemisest.
Eile oli meil suurepärane suveilm, oma +22 viludas lisaks täispäike, kogu päev. Hetkel tundub, et läheb sama ilusaks ka täna :).
Homsest paraleeltänavatel laat või midagi taolist leiab aset, vaatan üle ja kannan üle.
Seniks aga kaunist sügist!

10. nädal

Eelmine nädal läks nigu niuhti. Mis me siis vahepael teinud oleme- käisime seoses kohaliku bussifirma 75 aasta juubelipidustuste raames W-i tuuril. Ehk siis tunne kodumaad. Ilm oli ilus ja marssisime siis perekondlikult bussigaraazi juurde, et oma 20fr(korrut4 12.12-ga) pileti eest saada kogu lõbu, mis lubatud. Esimene "üllatus" tabas meid bussile lähenedes- see oli pensiunääre otsani täis. Pikema piidlemise peale märkasime tagumises otsas ühte pinki 2-le pärisuunas ja H vaeseke sai koha seljaga sõidusuunas. No pole hullu. Aga tema " reisikaaslane" oli vähe kummaline vanaprovva. Kuna me H-ga giidi jutust mõhkugi ei taibanud siis see frau itsitas seal omaette ja püüdis Hansule nalja sisu selgitada. Mul oli kohe kahju tast(Hansust). Aga provva ei lasknud end sellest mitte häirida, et Hans kaasa ei naernud, ta surus nimetisõrme küünarnukini ninna ja püüdis sealt midagi leida. Ei jäänud vaatama, kas edu saatis tema otsinguid. Sõitsime siis tunnikest paar ringi Chr püüdis ikka vahepeal tõlkida, et kus me nüüd oleme ja mille poolest see või teine koht tähtis on aga ma olin juba nii unine, et ega suurt meelde jäänud. Pääle ringsõitu oli Apero aeg- see oli nagu boonuspunkt kogu sellel mitte just kõige põnevamale ajale bussis. Laud oli kaetud garaazi. Just, ja seal olid ka mõned bussid sees, ilmselt natuke remondis või nii. Aga ruum oli nii puhas, et oleks võinud põrnadalt süüa. Ei mingit davoti haisu ega õliste tunkedega vendasid. Saime veini, vett või mahla rüübata, lisaks soolapähklid ja soolapulgad, kummikommid juubelipaknedis(12 tk sees) ja neid siis Hans sõi kõigi eest, ma ei hakanud takistama ka, tal niigi raske päev oma värvika pinginaabriga, kes võttis korvikesest pähkleid, surus need koos sõrmedega sügavale suhu ja siis nende ilaste sõrmedega tagasi korvikesse uue laadungi järgi. "Nunnu" tädi oli. Komapäeval sai siis H oma uue jalgratta viimaks kätte. Punane ja läigib veel. Ja kerge võrreldes sellega millega mina siin sõidan. Peale rattatoomist läksime külla Chr kooliaegsele sõbrale, kes elab meie elamisest üle tee, nii paarsada meetrit kõndida. Väljast suhteliselt tavaline korrusmaja, sõber koos elukaalase ja kassiga elavad II-l korrusel. Korteri esik oli suhteliselt mitte suur, edasi pikk koridor, kahele poole jäid magamistubade uksed (2-3 ei saanud aru) ja vannitubade omad, neid oli 2. Koridor lõppes elutoa ja köögiga. Ning siit tuleb üllatusmoment- elutoast sai nö rõdule kus kasvasid puud ja põõsad, lisaks lamamistoolid, grillnurk ja lauad-toolid. SUUR. See oli nagu aed aga II-l korrusel. Hetkekski ei olnud tunnet, et oled korteris, sest elutoast oli vaade aeda, mitte naabri korterisse. Vääga ilus. Ja kass oli neil tegus, tõi meile vihmaussi aiast eelroaks. Laupäeval oli perega õhtusõõk B-i ühes ilusas hiinakas. Toit oli super hea, krõbe part oli minu valik. Jätsmie oma auto Chr vanemate juurde ja sealt jala vanalinna ning pärast tagasi. Ilm oli sellel öösel ka üllatavalt soe ja vaikne. Pühapäeval tegime Chr-ga esimses rattasõidu mägedesse. Need meil siinsamas, natuke sõita rattaga. Ja vaated jälle sellised, et mul oli tegemist teel püsimisega. Mingi maa oli tavaline kitsas autosõidutee, edasi siis ainult kergliikluseks avatud. Ja need terviserajad olid inimesi täis: jalutajad, jooksjad rullijad, ratturid jne. Ilm oli ka muidugi hea ja soe, paljud grillisid metsa all. Teeäärest leidsin põldmarju, need mustad vaarikalised. Varred kurjad okkalised aga marjad head.
Peale selle püüame ära otsustada pulmakutsete välimuse jne. Sain(tellisin) Eestist näidised ja need on niii ilusad. Läheb veel aega vist kuni otsuseni jõuame. Homsest reedeni on "home alone" ok H on ka aga Chr lendab ND-sse tööasjus. Päris huvitav saab olema, et kuidas on olla üksi võõras linnas. Sellest siis järgmine kord. Oktoobris siis ikka Eestisse plaan tulla ja kellel shokolaadi või juustu erisoovi, andke aga teada.