14. Juuni ja ikka ei midagi.

Möödunud on pea 7 nädalat, kui viisime kõik tõlgitud, apostillitud paberid Šveitsi saatkonda Helsingis. Need vaadati hoolikalt üle, kasseerit 150€ ja öeldi, et 3 nädalat. Oma eestasliku naiivsusega oletasin, et mis see paberimajandus ikka aega võtab, kusagilt jäi küll meelde miskid 8-12 nädalat elamisloa taotlemiseks, kuid ei pidanud seda miskiks. Kui oli juttu 3-st nädalast siis nii ka on. Chr helistas meie linna officisse peale lubatud aega ja sealt öeldi, et 3 nädalat vaadatekse??! dokumente Helsingis, postitatakse peale seda Šveitsi ja..... Ühesõnaga saab kolmapäeval 7 nädalat ja ei miskit.Selle peale läksin lugema ühte blogi, kus ameerika ajakirjanik mahlakalt oma Šveitsi elust-olust kirjutab ja just tänane teema on C-elamisloa taotlemine, mitte, et see oleks otseslt seotud minu abiellumise dokumentidega, kuid ilmselt tegelevad nendega samad asutused. Seal siis kommenteeriti, et kellel 4 kuud ja kellel 7 kuud läks aega, et saada elamisluba?! See on kaugelt ebanormaalne. Me võime vist oma pulmad targu detsembrisse edasi lükata. Ongi hea, jõulud ja pulmad, ning pole mingit tungi fotograafide järele, ning jääb ka üks toidu vaaritamine. Sellegi poolest oli nädalavahetusel meil juba igaks juhuks tüdrukute õhtu ära ;). Algas kõik lihtsa õhtusöögiga minu juures ja päädis Singer Vingeri kontserdiga Pärnu ööklubis Sugar.


Ja nagu piltidelt näha ei olnud see asjata käik.
Seega jään ikka ootereziimile ja loodan, et need paberid siiski Juuni kuuga kohale jõuavad ja kodanike heakskiidu saavad.

29.Mai- Nädal Šveitsis ja sõrmuste valimine

Tagasi Eestis peale mõnusat lühipuhkust Šveitsis. Lendasin 23-nda Mai hommikul sinna ja peale pikka, ebatradistioonilist, keskeuroopa külmalainet,mis seal lähiajal ilma oli kujundanud, võttis mind lennujaamast väljudes vastu 23 plusskraadi ja päikesepaiste. Edasi paarkümmend minutit sõitu, lokid tuules lehvimas, härra convertible sai siis ära testitud :). Ausaltöeldes vägagi tore ajaviide. Võtsime seekord kiirtee asemel selle läbi külade variandi ja see meeldis mulle ikka tunduvalt enam. Kõik majakesed lilledesse uppumas ja rammusat maalõhnagi tungis teinekord sõõrmeisse.Pealelõuna veetsime Zürichi promenaadil ja vanalinnas jalutades.





Koju jõudes(võin seda vist juba koduks nimetada?)tegime aias oleva varjualuse korda, et seal õhtustada. Sinna oli ohjeldamatult kola kogunenud, kuid paaritunnine tiimitöö kandis vilja ja õhtusöögi serveerisime sinna. Õhtul, umbes kaheksa-üheksa paiku oli ikka +20 ja peale selle ka ilma sääskedeta õhtu. Nägin selle nädala jooksul vist ainult ühte õnnetut sääske. Supper, võrreldes sellega, mis mind ootas eile peale siinsesse koju saabumist autost välja astumisel. Teisipäeva veetsin üksi kodus, Chr oli tööl. Tutvusin elu-oluga, võtsin päikest, riisusin aias ja käisin kohalikus kaubakeskuses lonkimas. Ei eksinud ära- läks hästi. Kolmapäeval oli meil plaanis väljasõit Luzerni, ilusasse linnakesse kesk-Šveitsis. Kuna pr. Malbel oli vaba päev, siis võtsime tema ka kaasa. Chr teab nii ajaloost, kui üldse sealsetest kohtadest palju fakte siis oli meil õnn omada isklikku giidi. Populaarsed vaatamisväärsused on seal sillad, nt. 170 meetrine katusega puidust sild.

Neljapäev oli jälle üksi kodus päev koos aiatööga ja õhtusöögiga hiinaks. Ning peale seda vaatasime sõrmuseid läbi lähedealasuve juveelipoe akna. Jäi päris mitu ilusat asja silma ja otsustasime reedel, enne lennujaama säitmist sealt läbi käia ja lihtsalt vaadata. Asi lõppes pea kahe tunnise proovimise-mõtlemise ja ettemaksu tasumisega. Seega on meil pool sõrmuste raha makstud, kuid dokumente abiellumiseks veel pole. Asjaajamine Šveitsi moodi on selle koondnimetus, kuid kuu aja pärast pean sellega igapäevaselt hakkama saama. Näis.

6.Mai - Helsingis käidud, dokumendid antud.

Märtsi viimasel nädalal käisime Helsingis, et viia minu dokumenid Šveitsi saatkonda.Tema sõitis ja mina sain loodusvaateid nautida. Kuidas ma küll ei viitsi enam ise juhtida. Esmaspäeva öö vastu teisipäeva olime Tallinnas, et hommikul leavale minna. Õhtul aga käisime vanalinnas El Pašha restoranis maitsmas Lähis-Ida kööki. Teenidaja oli väga tubli, oskas soovitada ja ka laita, kui arvas, et tarnijalt saadud liha pole just parim. Kokkuvõttes oli väga hea söök ja jalutuskäik tagasi hotelli esimeses soojas õhtus oli ka tore.
Helsingisse jõudes suundusime otse Lohja tehast otsima, sellega oli meil ka seiklusi.
Ta oli naviseadmesse sisestanud vana tehase aadressi, ning loomulikult oli seal mingi teine asutus end sisse seadnund. Kiire kõne Annele Tallinna ja saime värske aadressi ning ka meie tehase kätte. Andisn üle saadetise Eestist ja edasi läksime meile broneeritud hotelli otsima. Leidsime selle ilma suurema vaevata, kuid uks oli lukus ja mingit liikumist seal näha ei olnud. Olime möödasõidul ühte teist märganud ja seal õnnestus meil viimane single tüüpi tuba saada. Masust ei ole jälgegi, kui hotellid ääreni täis. Toas oli kitsas voodi ja kitsas diivan aga hakkama saime. Õhtuks oli kokkulepitud õhtusöök Tapsaga, tema sõber ja meie töökaaslane. Seega läksime restoranide otsingule. Lohja ei tundu põrmugi suur olevat, kuid restorane vähemalt 6-7 pluss mitu pizza ja kiirtoiduputkat. Elvaga ei anna võrrelda, siin ei ole kusagile sööma minna, kui just terviserikkega riskida ei taha ja mäkra lähed. Valituks osutus kreeka restoran. Ja me ei pidanud kahetsema, toit oli supper. Pearoaks valisin mozarella ja fetaga täidetud pardirinna. Krõbeda naha ja poolküpse lihaga hõrk roog. Meie ühine nõrkus on hea, ma rõhutan hea, söök. Selle erinevusega, et tema suudab ka ise iga kord mind millegi ülimaitsvaga üllatada. Minul veel arenguruumi on, küllaga.
Hommikusöök hotellis oli ootamatult külluslik sellise pisikese asutuse kohta. Seega asusume suhteliselt ümaratena tagasi Helsingi poole teele, et jõuda saatkonda, mis on avatud tööpäevadel 1000-1200.
Saatkonnas loomulikult olid väga toredada ja viisakad töötajad, õnnitlesid meid ja arvasid, et kolme nädalaga peaks olema selge, kas esitatud dokumentidest on küllalt lubamaks meid abielluda. Lendadn ise Šveitsi 23-28 mai ja loodan, et siis on juba vastus käes ja saame nt. kuupäeva ära määrata.
Nüüd kiikan igaks juhuks iga päev gmaili postkasti, et ehk on kiri saatkonnast. No vara veel saan ise ka aru aga...
Nädalavahetuseks lubab meile ooatamatult sooja ilma +23 kraadi lausa. Tuleb muruniiduk ärevaks ajada ja esimesed triibulised murule teha.

19.Aprill- dokumendid käes.

Täna siis sain lõpuks kõik vajalikud dokumendid abiellumiseks kätte. Apostilliga kinnitatud ja notariaalsed tõlked küljes. See muidugi ei tähenda, et võiksin pulmi planeerima hakata, kaugel sellest. Ees ootab reis Helsinkisse, kui lähimasse Šveitsi saatkonda, et anda neile koopia sünnitunnistusest ja passist, abiellumist takistavate asjaolude puudumise tõend ja elukohatõend. Täita nende valvsa silma all ära 2 vormi(Saksa keelsed muidugi) ja allkirjastada need. Sealt saadetakse need meie elukohajärgsesse perekonnaseisubüroosse. Kus siis otsustatakse, kas me võime jätkata planeerimist või oleks veel mõnda dokumenti vaja. Tegelikult ma ei kurda, neil lihtsalt käibki kõik nii, noh natuke aeglasemalt, kui meie oma e-riigis harjunud ehk oleme, kuid see-eest on kõik paberil kirjas ja allkiri all. Ja samas ei saa öelda, et me midagi planeerinud ei ole, ok kuupäeva me veel ei tea aga pulmakleidi disain juba paberil. Eva-Liisa käest pärlid kõrva ja kaela tellitud, tänud Sulle kaugele mandariinimaale. Seega loodan, et lennukid hakkavad ikka lendama ja saan järgmisel nädalal Helsinkis ära käia.