12. Mai

Paistab, et minust ikka korralikku suleseppa ei saa. Postituste vahed venivad ajaga aina pikemaks. Vahel on mõte, et see või see väärib nüüd küll kirja panemist, siis pole arvutit käepärast ja hiljem on kõik meelset läinud.
Endast siis niiplaju, et käin usinalt koolis, ei ole kordagi puudunud ja hakkab isegi vahel tekkima tunne, et ma juba mõikan midagi. Samakiirelt see tunne muidugi ka hajub. Pagana saksa keel on nii keeruline, miks ei võinud ma seda koolis aastat kolm näiteks õppida, siis oleks vähemalt der, die, das-id selged ja see oleks juba tublisti abiks. Uus grupp millega peale eesti-puhkust liitusin osutus palju toredamaks kui mu eelmine ja ka õpetajad(siin on jah meil kaks õpetajat, üks esmaspäeval ja reedel, teine siis ülejäänud päevadel) palju asjalikumad. Range oleks liialdus aga me ei jälgi ainult graafikut vaid seda, et kõik udukuplid saaksid aru, mis on nominatiiv ja akusatiiv või präsens. Jäänud siis veel paar viimast nädalat ja 2. Juulist algab ka minul kooli vaheaeg, mis kestab 8-nda Augustini. Siis alustame H-ga koos jälle.
Tema siis uues koolis ja mina ikka oma keelekoolis.
Chr on oma igasuvises sõjaväes, see pole päris õige sõna, pigem teenistuses? No ühesõnaga nad ei pauguta ja ei rooma võpsikus vaid organiseerisid sellel aastal 2-e nädalase laagri puuetega inimestele. Kellega nad siis väga ilusates ja põnevates kohtades väljasõite teevad. Sõdurid hoolitsevad ka nende eest, mingit personali hoolduskodudest kaasas pole. Selleks on tellitud eraldi bussid, et ringi sõita ja spordibaasis, kus nad ööbivad vahetati välja kogu sisustus, et see teha sobivaks ratastoolidele ja spets vooditele. Politsei eskordiga sõidavad nad mägedesse ühte puidust ülivanade majadega külla, kuhu muidu on autodega minek keelatud. Jne, jne. See kõik on riigi kulul. Olen seda kahe nädala tegevuskava paberil näinud ja see super, mida nad näevad selle ajaga.
Täna hommikul tuli siis üksinda kodus olekust tingitult vist koduigatsus peale. Pigem siiski sõprade igatsus. Pühapäev tore päev aga mul pole mitte keda-kuraditki kellega minna ja olla. No tööteraapia aitab ikka-läksin keldrikorrust koristama. Ja no nüüd on kohe hää meel vaadata, mis tehtud sai ja tuju ka parem.
Ilmad on meil võrreldes eestiga ikka jahedad, kuigi täna juba +23, mis ise-enesest on täiesti hea toimetamiseks.
Kuigi pühapäeval meil ei tohi tööd ega lärmi teha, imesin ma ikkagi ülemise korruse tubasid salaja. Panin aknad ja rõduuksed kinni ja võimsuse tolmuimejal madalaks ja saingi tehtud. Politseid ei tulnud. :)kui ma muruniiduki oleks käivitanud oleks vist 5 min pärast miilitsad väravataga olnud aga ma parem ei provotseeri.
Lähen nüüd rõdule on korv-kiik-ripptooli õhtut nautima. Sääski meil õnneks pole ja saan natuke midagi lugeda.
Kaunist suve!