11. nädal

Eelmine nädal möödus siis deviisi all "home alone". Ja polnud vigagi. Hommikuti sai kauem magada: Chr ärkab 0600 alati aga H varajsed koolipäevad eeldavad ärkamist mitte hiljem, kui 0715 ja see pea poolteist tundi on ikka hommikuti tuntav vahe. Sain korralikult toituda, st. vähem ja kalorivaesemalt süüa. H-le surusin ka tomati suppi ja no siis tegin ka magustoitu. Ning muffineid tegin siin esimest korda, õuna-kaneeli omad. Pean veel natuke retsepti "parendama" aga sellegipoolest vääga head.
Pool nädalast möödus akendele tihendeid kleepides. Ma ahiküttemajainimesena pole harjunud elama-olema ruumis kus temperatuur +18 kraadi. Seda on vähe, liiga vähe. Kui ma olin selga ajanud enamuse oma sooje riideid ja ikka sõrmeotsad lillakaks tõmbusid siis sai mõõt täis. Järgmine hommik algas olemasolevate tihendite kleepimisega ja see päädis 2x poes käimisega, sest ma naiivselt arvasin, et mis see ikka ära ei ole. Karbis 25 m ja kaks karpi teeb siis ju 50 meetrit, peaks jaguma. Tutkit. 100 meetrit + kodused teibivarud ja puudu jäi ka veel. Aga tuul ei kõnni enam mööda varbaid vannitoas;). Vannitoa aknal muide ei olnud millimeetritki tihendit, puitaken käis vastu puitraami, ning tuulepoiss libises sealt sisse nii kuis soovis. Nüüd on kogu maja tuntavalt vaiksem, tänavamüra ka ei kosta sisse enam niipalju. Ja reede öösest siis algas ka kütteperiood meil. Mille süsteemist ma küll väga aru ei saa. Päeval ja õhtul on radikad külmad, kunagi öösel ärkad selle peale, et palav on ja õhk kuiv. Oskab keegi blondiinile seletada, miks köetakse öösel, kui magad ja siis, kui oled ärkvel pead kogu suusariiete varustuse selga panema, et ära ei külmaks. Kaks hommikut on nüüd juba parem, radikad hakkavad soojenema 6-paiku hommikul ja hetkel on täitsa normaalne istuda ja toksida ilma, et vajaksin sõrmikuid.
Laupäeval toimus meil uulitsa-pidu. Kõik siinse tänava elanikud said kauni kutse postkasti ja oligi põhjus söömapeoks. Eelmistel aastatel on see üritus varem toimunud ja siis olid lauad majadevahelisel platsil, nüüd vaid grillid seal ja piduruum oli korraldatud jalgrataste keldrisse. Jah, selline ruum siis kus muidu hoitakse oma velosid seinapeal. Nüüd olid velod väljas ja meie sees. Meil elab siin ka üks Hollandi mees, kes käib DJ-na pulmades ja üritustel. Seega oli meil ka värvi-ja muidumuusika, ning joodud õllede järgi läks ka heli järjest valjemaks:). Põhimõtteliselt iga pere tegi endale söögid kaasa ja jagas seda teistega kui soovis, grillida sai väljas ja süüa sees. Chr tegi hunniku makaronisalatit ja veel suurema koguse Tiramisut, millest enamus läks seal kaubaks :). See oli tore osa. Algas aga õhtu kõigi kohaletulnutega käteldes ja neile oma nime öeldes. Siis kohustuslik small-talk, ma õnneks keelevõhik jätkuvalt ja pääsesin sellest. Sama tseremoonia leiab aset peolt lahkumisel aga nipp on selles, et siis juba eeldatakse, et sa tead käteldava nime ja saad teda siis kas tänada peo korraldamnise eest või lihtsalt head õhtut soovida. Ma jälle "failisin" täiega. Pool ööd nägin õudukaid, kuidas ma ikka ei suutnud 30-e uue inimses nime meelde jätta ja oleks need siis tavalised nimed, ei kus sa sellega. Ikka nimemonstrumid. Ja siis pead veel meeles pidama, kes sulle eesnime ütles, siis võid teda sinatada, kes perenime, siis teda teietada. Ja nii iga kord nüüd tänaval peaksin viisakusreeglitest kinnipidades tervitama neid nimeliselt. Uuuh, õnneks sõidavad enamus autoga ja siis piisab lehva-lehva tegemisest.
Eile oli meil suurepärane suveilm, oma +22 viludas lisaks täispäike, kogu päev. Hetkel tundub, et läheb sama ilusaks ka täna :).
Homsest paraleeltänavatel laat või midagi taolist leiab aset, vaatan üle ja kannan üle.
Seniks aga kaunist sügist!